Minu jargmise siinse blogi pealkiri on Austraalias

Loodan, et leiate selle yles siitsamast minu blogide hulgast.

Malaisia sultanid

9 osariigil 13-st on oma sultan. Sultan on rikas, omab suuri maavaldusi ja kõikvõimalikku vara. Nende 9 hulgast valivad nad ise ylemvalitseja, euroopa mõistes kuninga. Praegune Johor Bahru sultan teenis aga ära rahva meelepaha. Et ta lubatud 7 limusiini asemel tollivabalt juba 20. auto välismaalt tellis, polnud veel midagi. Aga ta müüs suure osa maid hiinlastele... Kagu- Aasia riikides on maa inimestele püha. Kes oma maad müüb, sellesse ei suhtuta enam endiselt. Malaid on praktiliselt kõik moslemid. Mošeedest kostab muedzini hüüd nüüd makilindilt, ja mitte nii kõvasti nagu Egiptuses. Indiast sisserännanud rahvas on oma usku. Täna pahandasin hinduga , kes siin kauples veiseliha toitudega. Indias on veised pühad, neid ei sööda. Punastas ja hakkas kokutama. Eks rahahimu võtab igal pool võimust. Hea, et siin on saada igasuguseid puuvilju. Toidud on vürtsised, saab näha, kas nad mu kurguvalu võtavad ara. Oma rumalus- hakkas jäätis ja külm jook meeldima... Isegi kurguvaluga ei suutnud ei öelda...

Kuala Lumpuris, Malaisia pealinnas

Kaugele naha, et arenenud riik. Sõitsin monorelsiga- vaid 1 jämedam post kusagil tänaval püsti, 2 suunas liiguvad monorelss- rongid seal kõrgel. Hooned korralikud, vaestekvartaleid on vähe, ja neiski ainult u. 20 hütti. Mu hostel Cosmopolitan asub üsna lahedal Petronase kaksiktornidele. Aga neis olen varem käinud. Hostelitoas on konditsioneer ja dush-wc sees. Aga aknaid pole ühelgi toal. Tuleb korralikult tuba valida, et seal ikka puhtamat õhku jätkuks. Rahvusi on tänavapildis palju, aga enamus töötab siin. Turiste pole suurlinnades eriti palju. Igasugu puuvilju on rohkelt saadaval. Toitlustuskohtades on hinnad Eestist veidi odavamad. Muidugi tuleb eelnevalt teiste sööjate toite vaadata, sest ainult menüüst valides võib saada sellise roa, mis kohe üldse ei sobi.

Eelviimane paev Filipiinidel.

Juba nii omaseks saanud see maa. Eriti tore oleks, kui hinnatase oleks sama mis odavamates Kagu-Aasia maades. Troopika. Soe on aasta ringi. Linnad on tohutult suured. Kodututel olevat sageli maa ja mingisugune majagi olemas pealinnast kaugel. Suur linn aga võimaldab lihtsamalt ära elada. Üks huvitav kodutute piirkond on kesklinna merepromenaadil. Kitsal mururibal mere ja kõnnitee vahel. Hiljem lisan iga blogipostituse juurde fotod ja täiendan ka teksti. Nutitelefonis kõik ei õnnestu. Ka mitte avalikus netipunktis.

Täna pühapaev, enamus äritsejaistki kirikus

Taifuun on selleks korraks möödas, päike paistab. Rahvas ilmselt tänab jumalat, et ellu jäid. Kuskil kaugemal minuga samal saarel purskab parajasti vulkaan. Aga minu lennud ilmselt toimuvad. Tahtsin tänasel palaval päeval ka kirikusse jõuda, aga jõudsin vaid kabelini- seal nagin väikelapse ristimist. Tänaval aga matuserongi. Kartsin et mu pildistamisplaanid nii tõsisel toimingul osalejaile ei meeldi. Aga ei- just vanemad naised naeratasid ja julgustasid. Rahvale meeldib turisti fotodele saada jäädvustatud. Tänavad veel pealegi. Ja hea tuju kindlustatud nii neil kui ka minul. Ükski filipiinlane ei tundu võimukas olema, nendega on meeldiv suhelda.

Veel Filipiinidest

Liiga paljudes maades siinkandis on meile harjumatu vasakpoolne liiklus. Õnneks  mitte Filippiinidel, siin on meile harjumuspärane parempoolne. Igasugu jalg- ja mootorratturid ratturid sõidavad liikluskeerises tihti koguni risti liiklusvooluga, kui vaja teisele poole maanteed saada. Sellega on juhid harjunud. Jalakäijad samuti, ületavad tänavat kus juhtub. Konditsioneeriga ühistaksodesse ronitakse peale tagaluugist! Sest ristipidi istuma mahub rohkem rahvast. Rahvas on enamasti väikesekasvuline. Paljudel bussijuhtidel ja mootorratturitel on käes puuvillased pikad kindad, arvasin, et tuule vastu, tegelikult päikese vastu. Üldse soovib enamik olla heledama nahaga, päikese vastu kantakse tänavail vihmavarju. Sajab ju ka sageli. Jalakäijad kannavad vihma vastu vaid vihmavarje, ratturid ka keepe.
Mul olid lahtised kingad vaid täisnahast ja uhked ergonoomilised, seetõttu kõndisin vihmasajus paljajalu. Kuna aga vihmasid on liig sageli, tuli lõpuks plätud osta. Olin siin peaaegu ainus paljajalu imeloom, kui tillukesed lapsed välja arvata.
Aataid tagasi õppisid lapsed, kes soovisid kodumaal karjääri teha, inglisekeelses (tihti katolikus) koolis. Nüüd on riigis hakatud rohkem oma -tagalogi- keelt kasutama. Kuid endiselt on tänavapildis kogu info inglisekeelne. Ka harimatud juhid peavad aru saama liiklust reguleerivatest inglisekeelsetest viitadest.
Paljud mehed kannavad väiksemat käterätti peas, sedagi päikese vastu (mõnikord ka naised). Täna käisime kuulsat Taal-i järve ja selles asuvat uinunud vulkaani vaatamas. Peale taifuuni oli ilm udune, muidu üsna hea ilm. See ala on veidi mägisem ja jahedam, seega rikaste poolt endale reserveeritud. Nägin ülisuuri mango- ja tavalise suurusega avokaadopuid. Täna kolin paariks päevaks hostelisse, kuna sõbranna peab kodunt ära käima.
minu hostel, 500 peesot ööpäev :

 

Filipiinide elukorraldusest

Põhja- Filipiinide rahvas on töökuselt kõige ees- maa on vähemviljakas, töötada tuleb rohkem. Nendele on tähtsad: oma maatükk, laste haridus ja kuldehted. Lõunapool on maa viljakam ja kergema lõimisega, võib looderdada. Vist kõigist rahvustest kõige rohkem on välismaal tööd leidnud filipiinlased- nad on väga töökad ja vastupidavad, kõikjal hinnatud. Lisaks on nad viisakad, isegi alandliku olekuga, sobivad rikkaid välismaalasi teenindama. Nüüd on siin hulgaliselt välismaale töölevärbamise firmasid. Vaja on vaid haridust, ja muidugi piisavalt vahendustasu. Kui välismaale siirdunu pere jääb kodumaale, tekivad ikkagi peresisesed lahkhelid, ja eraldielamine jääbki, ilma lahutamata. Katoliku kirikule ei meeldi lahutused, vägivaldsete meeste puhul siiski juba saab lahutuse. Kirik ei poolda ka aborte, lapsi on palju. Rikastel muidugi palju vähem. Rahva põhimass on endiselt väikest kasvu ja saledad. Meie busside laiustesse bussidesse on mahutatud ühele poole 3 kõrvuti istujat, teisele poole 2 (nagu meilgi). Bussikonduktorid (ainult meeste amet) käivad alguses kõik (kuni 90) reisijat läbi, küsivad, kuhu sõidavad, ja annavad algul raha kasseerimata piletid. Siis surub veelkord end kõigi juurde, ja seejuures mäletab, kuhu keegi sõidab, ja alles nüüd võtab raha. Raha hoiavad sedatüüpi ameti- ja müügimehed pikuti pooleks murtuna kõigi vasaku käe sõrmede vahel, suuri summasid nähtaval, sõrmedevahest juba veidigi eemal pole rahatähed enam nii kokku surutud, vaid jäävad kindlalt, lehvikuna, püsima. Muidugi mäletab ta alati, kus juhilt peatust nõuda, ja kellelgi ei õnnestu kaugemale makstud piletist sõita. Peatust soovitakse vastu metalltoru kolistades, vahel ka musitamisena kõlava heliga. Nii on dziipney juhtidel (2. maailmasõjast jäänud ja ka neilt kopeeritud maastikumasinad, mis on kasutusel marsruuttaksodena, ja on kõige odavam liikumisviis), tänavamüüjatel ja kõigil muudel rahaga tegelevatel asjameestel rahad sõrmede vahel. Dziipneydesse mahutavad endid tihti 20- 40 inimest. Eriti siis, kui on sajud, paduvihmas jalgsi ega oma autodega ei taheta sõita, et mitte jääda kuhugi sügavasse vette kinni. Hispaania keelest on kohalikus tagalogi keeles u. 30% senini, +oma keelest + inglise keelest. USA olevat Filipiinidele ostnud hispaanlaste 300-aastasest okupatsioonist vabaduse. Seetõttu jumaldatakse kõike USA-ga seotut, loetakse ajalehti inglise keeles jne. Muidugi õpivad lapsed eriti usinalt inglist, lootuses välismaal tööd leida. Ka ameeriklaste lemmik- korvpall- on siinne lemmiksport, kuigi rahvas enamasti lühikesekasvuline. Isegi Filipiinide riigi peamine rikkus tulevat välismaal töötajate rahasaadetistest siinsetele sugulastele (ja endale, kui mingil ajal elu lõpuks jäädakse kodumaale) Senini on välismaale sõitvatele ja reisivatele filipiinodele kehtiv suur rahaline tax. Välismaalastele, kes riigist välja sõidavad, on vaid osa sellest- 550 peesot- lennujaamamaks.
 Rahvuslik söömine on paljaste kätega, mõnikord pannakse kätte spetsiaalne õhuke kilekinnas, või õhuke kilekott. Väga levinud on laulmine, karaoke ja videoke. Korra sõin lihtsas söögikohas, kus lauldi, ning igatahes oli arve suurem.
Ja kurjadest loodusjõududest on siin esindatud kõik: tormid, üleujutused, vulkaanipursked, maavärinad, maalihe, rusuvoolud, taifuun, orkaan, tsunami ja mida kõike veel. Praegu ongi üsna katastroofiline seis- järjekordne taifuun Mario koos üleujutustega. Lisaks aktiveerus kusagil minust väheke eemal vulkaan.