Filipiinide elukorraldusest

Põhja- Filipiinide rahvas on töökuselt kõige ees- maa on vähemviljakas, töötada tuleb rohkem. Nendele on tähtsad: oma maatükk, laste haridus ja kuldehted. Lõunapool on maa viljakam ja kergema lõimisega, võib looderdada. Vist kõigist rahvustest kõige rohkem on välismaal tööd leidnud filipiinlased- nad on väga töökad ja vastupidavad, kõikjal hinnatud. Lisaks on nad viisakad, isegi alandliku olekuga, sobivad rikkaid välismaalasi teenindama. Nüüd on siin hulgaliselt välismaale töölevärbamise firmasid. Vaja on vaid haridust, ja muidugi piisavalt vahendustasu. Kui välismaale siirdunu pere jääb kodumaale, tekivad ikkagi peresisesed lahkhelid, ja eraldielamine jääbki, ilma lahutamata. Katoliku kirikule ei meeldi lahutused, vägivaldsete meeste puhul siiski juba saab lahutuse. Kirik ei poolda ka aborte, lapsi on palju. Rikastel muidugi palju vähem. Rahva põhimass on endiselt väikest kasvu ja saledad. Meie busside laiustesse bussidesse on mahutatud ühele poole 3 kõrvuti istujat, teisele poole 2 (nagu meilgi). Bussikonduktorid (ainult meeste amet) käivad alguses kõik (kuni 90) reisijat läbi, küsivad, kuhu sõidavad, ja annavad algul raha kasseerimata piletid. Siis surub veelkord end kõigi juurde, ja seejuures mäletab, kuhu keegi sõidab, ja alles nüüd võtab raha. Raha hoiavad sedatüüpi ameti- ja müügimehed pikuti pooleks murtuna kõigi vasaku käe sõrmede vahel, suuri summasid nähtaval, sõrmedevahest juba veidigi eemal pole rahatähed enam nii kokku surutud, vaid jäävad kindlalt, lehvikuna, püsima. Muidugi mäletab ta alati, kus juhilt peatust nõuda, ja kellelgi ei õnnestu kaugemale makstud piletist sõita. Peatust soovitakse vastu metalltoru kolistades, vahel ka musitamisena kõlava heliga. Nii on dziipney juhtidel (2. maailmasõjast jäänud ja ka neilt kopeeritud maastikumasinad, mis on kasutusel marsruuttaksodena, ja on kõige odavam liikumisviis), tänavamüüjatel ja kõigil muudel rahaga tegelevatel asjameestel rahad sõrmede vahel. Dziipneydesse mahutavad endid tihti 20- 40 inimest. Eriti siis, kui on sajud, paduvihmas jalgsi ega oma autodega ei taheta sõita, et mitte jääda kuhugi sügavasse vette kinni. Hispaania keelest on kohalikus tagalogi keeles u. 30% senini, +oma keelest + inglise keelest. USA olevat Filipiinidele ostnud hispaanlaste 300-aastasest okupatsioonist vabaduse. Seetõttu jumaldatakse kõike USA-ga seotut, loetakse ajalehti inglise keeles jne. Muidugi õpivad lapsed eriti usinalt inglist, lootuses välismaal tööd leida. Ka ameeriklaste lemmik- korvpall- on siinne lemmiksport, kuigi rahvas enamasti lühikesekasvuline. Isegi Filipiinide riigi peamine rikkus tulevat välismaal töötajate rahasaadetistest siinsetele sugulastele (ja endale, kui mingil ajal elu lõpuks jäädakse kodumaale) Senini on välismaale sõitvatele ja reisivatele filipiinodele kehtiv suur rahaline tax. Välismaalastele, kes riigist välja sõidavad, on vaid osa sellest- 550 peesot- lennujaamamaks.
 Rahvuslik söömine on paljaste kätega, mõnikord pannakse kätte spetsiaalne õhuke kilekinnas, või õhuke kilekott. Väga levinud on laulmine, karaoke ja videoke. Korra sõin lihtsas söögikohas, kus lauldi, ning igatahes oli arve suurem.
Ja kurjadest loodusjõududest on siin esindatud kõik: tormid, üleujutused, vulkaanipursked, maavärinad, maalihe, rusuvoolud, taifuun, orkaan, tsunami ja mida kõike veel. Praegu ongi üsna katastroofiline seis- järjekordne taifuun Mario koos üleujutustega. Lisaks aktiveerus kusagil minust väheke eemal vulkaan.