esmaspäev, 1. september 2014

Käisin stiliseeritud MariMari džunglikülas

Maksma läks küll palju- 45 euri, aga ehk suudan nüüd vajadusel ise tikkudeta tule üles teha. Kestis asi u. 3 tundi koos sõiduga. Selle raha eest oleks saanud siin nädal aega elada (hea, et ma enne eurodesse ei arvestanud, poleks vist läinud). See-eest sain omale sõbranna Eva Brüsselist, kellega homme sõidame lähimale saarele ujuma ja merepealset küla vaatama. Siin MariMaris raagiti, et veel 100 a tagasi pidi mees, kes tahtis naist võtta, olema vähemalt ühe inimpea suutnud koju tuua. Nii ka Indoneesias, Filipiinidel, Paapual ja ilmselt mujalgi- peaküttimine oli tavapärane.
Elu on muidu tavaline, imelik ainult, et kõigis minu külastatud siinkandi riikides on olemas äärealadel kiviajas elavad suguharud, aga Borneol mitte. See Malaisia naftarikkus on kõik ära rikkunud. Brunei on naftalt veel rikkam.
Osadel Malaisia provintsidel on säilinud ka sultanid, kelle ülesanne on peamiselt olla ilus ja rikas.
Puuvilju on siin igasuguseid- eriti meeldib mulle ananass. Aga ka mango ja draakonipuu vili.
Ülehomme stardin siit Kota Kinabalust Manilasse, Filipiinidele, ligi kuuks ajaks uude riiki.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar