Minu jargmise siinse blogi pealkiri on Austraalias

Loodan, et leiate selle yles siitsamast minu blogide hulgast.

Malaisia sultanid

9 osariigil 13-st on oma sultan. Sultan on rikas, omab suuri maavaldusi ja kõikvõimalikku vara. Nende 9 hulgast valivad nad ise ylemvalitseja, euroopa mõistes kuninga. Praegune Johor Bahru sultan teenis aga ära rahva meelepaha. Et ta lubatud 7 limusiini asemel tollivabalt juba 20. auto välismaalt tellis, polnud veel midagi. Aga ta müüs suure osa maid hiinlastele... Kagu- Aasia riikides on maa inimestele püha. Kes oma maad müüb, sellesse ei suhtuta enam endiselt. Malaid on praktiliselt kõik moslemid. Mošeedest kostab muedzini hüüd nüüd makilindilt, ja mitte nii kõvasti nagu Egiptuses. Indiast sisserännanud rahvas on oma usku. Täna pahandasin hinduga , kes siin kauples veiseliha toitudega. Indias on veised pühad, neid ei sööda. Punastas ja hakkas kokutama. Eks rahahimu võtab igal pool võimust. Hea, et siin on saada igasuguseid puuvilju. Toidud on vürtsised, saab näha, kas nad mu kurguvalu võtavad ara. Oma rumalus- hakkas jäätis ja külm jook meeldima... Isegi kurguvaluga ei suutnud ei öelda...

Kuala Lumpuris, Malaisia pealinnas

Kaugele naha, et arenenud riik. Sõitsin monorelsiga- vaid 1 jämedam post kusagil tänaval püsti, 2 suunas liiguvad monorelss- rongid seal kõrgel. Hooned korralikud, vaestekvartaleid on vähe, ja neiski ainult u. 20 hütti. Mu hostel Cosmopolitan asub üsna lahedal Petronase kaksiktornidele. Aga neis olen varem käinud. Hostelitoas on konditsioneer ja dush-wc sees. Aga aknaid pole ühelgi toal. Tuleb korralikult tuba valida, et seal ikka puhtamat õhku jätkuks. Rahvusi on tänavapildis palju, aga enamus töötab siin. Turiste pole suurlinnades eriti palju. Igasugu puuvilju on rohkelt saadaval. Toitlustuskohtades on hinnad Eestist veidi odavamad. Muidugi tuleb eelnevalt teiste sööjate toite vaadata, sest ainult menüüst valides võib saada sellise roa, mis kohe üldse ei sobi.

Eelviimane paev Filipiinidel.

Juba nii omaseks saanud see maa. Eriti tore oleks, kui hinnatase oleks sama mis odavamates Kagu-Aasia maades. Troopika. Soe on aasta ringi. Linnad on tohutult suured. Kodututel olevat sageli maa ja mingisugune majagi olemas pealinnast kaugel. Suur linn aga võimaldab lihtsamalt ära elada. Üks huvitav kodutute piirkond on kesklinna merepromenaadil. Kitsal mururibal mere ja kõnnitee vahel. Hiljem lisan iga blogipostituse juurde fotod ja täiendan ka teksti. Nutitelefonis kõik ei õnnestu. Ka mitte avalikus netipunktis.

Täna pühapaev, enamus äritsejaistki kirikus

Taifuun on selleks korraks möödas, päike paistab. Rahvas ilmselt tänab jumalat, et ellu jäid. Kuskil kaugemal minuga samal saarel purskab parajasti vulkaan. Aga minu lennud ilmselt toimuvad. Tahtsin tänasel palaval päeval ka kirikusse jõuda, aga jõudsin vaid kabelini- seal nagin väikelapse ristimist. Tänaval aga matuserongi. Kartsin et mu pildistamisplaanid nii tõsisel toimingul osalejaile ei meeldi. Aga ei- just vanemad naised naeratasid ja julgustasid. Rahvale meeldib turisti fotodele saada jäädvustatud. Tänavad veel pealegi. Ja hea tuju kindlustatud nii neil kui ka minul. Ükski filipiinlane ei tundu võimukas olema, nendega on meeldiv suhelda.

Veel Filipiinidest

Liiga paljudes maades siinkandis on meile harjumatu vasakpoolne liiklus. Õnneks  mitte Filippiinidel, siin on meile harjumuspärane parempoolne. Igasugu jalg- ja mootorratturid ratturid sõidavad liikluskeerises tihti koguni risti liiklusvooluga, kui vaja teisele poole maanteed saada. Sellega on juhid harjunud. Jalakäijad samuti, ületavad tänavat kus juhtub. Konditsioneeriga ühistaksodesse ronitakse peale tagaluugist! Sest ristipidi istuma mahub rohkem rahvast. Rahvas on enamasti väikesekasvuline. Paljudel bussijuhtidel ja mootorratturitel on käes puuvillased pikad kindad, arvasin, et tuule vastu, tegelikult päikese vastu. Üldse soovib enamik olla heledama nahaga, päikese vastu kantakse tänavail vihmavarju. Sajab ju ka sageli. Jalakäijad kannavad vihma vastu vaid vihmavarje, ratturid ka keepe.
Mul olid lahtised kingad vaid täisnahast ja uhked ergonoomilised, seetõttu kõndisin vihmasajus paljajalu. Kuna aga vihmasid on liig sageli, tuli lõpuks plätud osta. Olin siin peaaegu ainus paljajalu imeloom, kui tillukesed lapsed välja arvata.
Aataid tagasi õppisid lapsed, kes soovisid kodumaal karjääri teha, inglisekeelses (tihti katolikus) koolis. Nüüd on riigis hakatud rohkem oma -tagalogi- keelt kasutama. Kuid endiselt on tänavapildis kogu info inglisekeelne. Ka harimatud juhid peavad aru saama liiklust reguleerivatest inglisekeelsetest viitadest.
Paljud mehed kannavad väiksemat käterätti peas, sedagi päikese vastu (mõnikord ka naised). Täna käisime kuulsat Taal-i järve ja selles asuvat uinunud vulkaani vaatamas. Peale taifuuni oli ilm udune, muidu üsna hea ilm. See ala on veidi mägisem ja jahedam, seega rikaste poolt endale reserveeritud. Nägin ülisuuri mango- ja tavalise suurusega avokaadopuid. Täna kolin paariks päevaks hostelisse, kuna sõbranna peab kodunt ära käima.
minu hostel, 500 peesot ööpäev :

 

Filipiinide elukorraldusest

Põhja- Filipiinide rahvas on töökuselt kõige ees- maa on vähemviljakas, töötada tuleb rohkem. Nendele on tähtsad: oma maatükk, laste haridus ja kuldehted. Lõunapool on maa viljakam ja kergema lõimisega, võib looderdada. Vist kõigist rahvustest kõige rohkem on välismaal tööd leidnud filipiinlased- nad on väga töökad ja vastupidavad, kõikjal hinnatud. Lisaks on nad viisakad, isegi alandliku olekuga, sobivad rikkaid välismaalasi teenindama. Nüüd on siin hulgaliselt välismaale töölevärbamise firmasid. Vaja on vaid haridust, ja muidugi piisavalt vahendustasu. Kui välismaale siirdunu pere jääb kodumaale, tekivad ikkagi peresisesed lahkhelid, ja eraldielamine jääbki, ilma lahutamata. Katoliku kirikule ei meeldi lahutused, vägivaldsete meeste puhul siiski juba saab lahutuse. Kirik ei poolda ka aborte, lapsi on palju. Rikastel muidugi palju vähem. Rahva põhimass on endiselt väikest kasvu ja saledad. Meie busside laiustesse bussidesse on mahutatud ühele poole 3 kõrvuti istujat, teisele poole 2 (nagu meilgi). Bussikonduktorid (ainult meeste amet) käivad alguses kõik (kuni 90) reisijat läbi, küsivad, kuhu sõidavad, ja annavad algul raha kasseerimata piletid. Siis surub veelkord end kõigi juurde, ja seejuures mäletab, kuhu keegi sõidab, ja alles nüüd võtab raha. Raha hoiavad sedatüüpi ameti- ja müügimehed pikuti pooleks murtuna kõigi vasaku käe sõrmede vahel, suuri summasid nähtaval, sõrmedevahest juba veidigi eemal pole rahatähed enam nii kokku surutud, vaid jäävad kindlalt, lehvikuna, püsima. Muidugi mäletab ta alati, kus juhilt peatust nõuda, ja kellelgi ei õnnestu kaugemale makstud piletist sõita. Peatust soovitakse vastu metalltoru kolistades, vahel ka musitamisena kõlava heliga. Nii on dziipney juhtidel (2. maailmasõjast jäänud ja ka neilt kopeeritud maastikumasinad, mis on kasutusel marsruuttaksodena, ja on kõige odavam liikumisviis), tänavamüüjatel ja kõigil muudel rahaga tegelevatel asjameestel rahad sõrmede vahel. Dziipneydesse mahutavad endid tihti 20- 40 inimest. Eriti siis, kui on sajud, paduvihmas jalgsi ega oma autodega ei taheta sõita, et mitte jääda kuhugi sügavasse vette kinni. Hispaania keelest on kohalikus tagalogi keeles u. 30% senini, +oma keelest + inglise keelest. USA olevat Filipiinidele ostnud hispaanlaste 300-aastasest okupatsioonist vabaduse. Seetõttu jumaldatakse kõike USA-ga seotut, loetakse ajalehti inglise keeles jne. Muidugi õpivad lapsed eriti usinalt inglist, lootuses välismaal tööd leida. Ka ameeriklaste lemmik- korvpall- on siinne lemmiksport, kuigi rahvas enamasti lühikesekasvuline. Isegi Filipiinide riigi peamine rikkus tulevat välismaal töötajate rahasaadetistest siinsetele sugulastele (ja endale, kui mingil ajal elu lõpuks jäädakse kodumaale) Senini on välismaale sõitvatele ja reisivatele filipiinodele kehtiv suur rahaline tax. Välismaalastele, kes riigist välja sõidavad, on vaid osa sellest- 550 peesot- lennujaamamaks.
 Rahvuslik söömine on paljaste kätega, mõnikord pannakse kätte spetsiaalne õhuke kilekinnas, või õhuke kilekott. Väga levinud on laulmine, karaoke ja videoke. Korra sõin lihtsas söögikohas, kus lauldi, ning igatahes oli arve suurem.
Ja kurjadest loodusjõududest on siin esindatud kõik: tormid, üleujutused, vulkaanipursked, maavärinad, maalihe, rusuvoolud, taifuun, orkaan, tsunami ja mida kõike veel. Praegu ongi üsna katastroofiline seis- järjekordne taifuun Mario koos üleujutustega. Lisaks aktiveerus kusagil minust väheke eemal vulkaan.

Nyyd alles algas saareriigis toeline loodusestiihia

Kogu Filipiinid on suurtest sadudest üle ujutatud. Linnatanavatel on rinnuni vesi...Juba mõned jõgedeäärsed majad on kogu täiega vette varisenud ja ära uhutud kiirenenud veevoolust. Kui vaid mu lemmikslumm seekordki veel alles jääks!! Ka üks vulkaan on miskiparast ärganud. Muidugi koos iseloomulike maavärinatega. Tuul müriseb... torm murrab puid... Minumeelest kõige hirmsam on üha suureneva kiirusega voolamama hakanud jõgede jõud...Seda jõudu olen näinud Nepaalis, tavapärasel mussoonide hooajal. Lendude valjumisi jäetakse nüüd ära... Paljudes kohtades on elektrikatkestused. Internetiühendus on vaheaegadega. Kuna mul on vaba aega Kuala Lumpuris 3 päeva, loodan ikka oma lennuga Sydneysse jõuda. Või lasevad mul hiljem lennata, arvestades ärajäänud lende.

Mu lemmikpaik Manilas- Sopajõe tänav

Sel tänaval leiab aset nii minu kui ka sealsete elanike rõõmupidu, kui minusugune vaimustunud fotograaf nende igapaevaellu uudsust toob. Aga ka minuta on sellised vaesed rõõmsad, ja on ime, kui vähe on inimesele siin maailmas vaja. See lõunamaa päike vist teeb inimesed rõõmsaks ja muretuks.

Lapsed on alati rõõmsad:

Nii siin elatakse:

Siia pani arvuti pimesi (ei lase mul eelnevalt näha, milline foto suure vaevaga tekib), pildi hiina pere piknikust tasulises Hiina Aias:

Siia vahele tahtis arvuti panna prügimäeelanike (elavad nende kõrval, kes kalmistul elavad) kalalt tagasitulemise:

Ja sama tänava algusse, 200 m vaestetänavast tulevad sellised (välismaalastele korteritena ostmiseks) majad:

Filipiinid on naiste riik

Siin pole nagu islamimaades, et meeste võim. Uskumatult palju on naistel kinnisvara, firmasid jne. Naised on siingi tugevamad nii hingelt kui ka vaimult. Vaga töökad, vastupidavad ja arenemisvõimelised. Jõudsin külla kohalikule haritlasele, siinsele sobrannale. Ta lubas mind viia kohalikke aborigeene külastama. Aga meie kokkulepitud reisile võib looduse järjekordne stiihia (taifuun nimega Mario) kriipsu peale tõmmata. Siinse rahva ellujäämine sõltub tõesti jumala tahtest, ilmselt annab siiras katoliiklus lootuse järjekordsele eluga pääsemisele.

Ja jälle paistab päike...

Tundub et taifuun LUIS on möödas. Päikseline päev möödus soojas meres. Korra käisin suure tee ääres praetud sealiha ostmas ja lõunatamas. Alatine kana on ära tüüdanud. Sealiha lõik on paneeritud jahukördis ja rohkes õlis praetud. Hind sama mis Eestis. Samamoodi praetud banaanid on mu lemmik, soojana või kuumana. Külmana efekt kaob. Head on ka imepeenikesed nuudlid, praetuna juurviljade ja liharibadega. Olen hakanud ebatervislikku külmikust võetud Spraiti jooma. Aga imekombel olen kaalus paar kilo alla võtnud. Arvan, et siin on aidanud lõunamaa puuviljad: mango, ananass, papaia, melon, arbuus jne. Kahjuks viinamarju siin ei kasvatata, ilmselt liigniiskus tekitaks hallitust jm.

Vihmad ja tuuled

Ilmateade lubas juba mitu päeva tagasi tormi ja äikest, tervelt 2 nädalaks. Valmistusin võitluseks ellujäämise nimel. Aga see pole mind sundinud meres käimisest loobuma. Mereni on 100 m kaugusel mu hotellist. Ega kalda lähedal ikka midagi juhtu. Eks kõrvaltvaatajad olid imestunud muidugi. Aga mis teeb põhjamaalasele paar kraadi alanenud veetemperatuur: 26 kraadist mulle piisab. Aga juba 25 kraadi oleks jahe. Ja vahetevahel on vihmasajus ka vaheajad. Sellele kehvale ilmale anti algul nimeks troopikatorm, ja nüüd nimetati taifuuniks LUIS. Filipiinidel on igal hooajal üle 10 taifuuni, neist igal aastal vähemalt 1 raskete tagajärgedega.

LINNASKAIK

MOALBOALI linna on minu elukohast, Banagsama külast u. 3 km. Lõunamaade kuumuses sellise maa edasi-tagasi kõndimine pole põhjamaalasele eriti kerge, lisaks ei jõuaks kohalikud ära imestada, miks rikas välismaalane velo- ega motorikshat ei võta. Sinna sain kenasti tavalise hinnaga. Küll aga mahutas juht sinna veel 7 inimest!! Linna ainus pangaautomaat asub apteegis(!). Aga imekombel sain sealt oma deebetkaardiga hulga raha. Suurlinnade automaat teatas, et minu kaart ei toimi või on lausa suletud. Ostsin ananasse ja mangosid, jäätist ja kaasavõtmiseks töölissöökla valmistoitu.
 Tagasitulek oli seiklustega. Muidugi ükski rikša 1-2-3-kordse hinnaga mind vedada ei kavatsenud. Alustasin jalgsimatka. Lõpuks üks jalgrattarikša nõustus mu tavahinnaga mu peatuspaika viima. Aga kihutas külast edasi, otse džungli suunas. Pidasin ta kinni, andsin kokkulepitud summa, tema aga nõudis nüüd juba 10-kordset summat. Jätsin tegeliku summa ta rikša katusele ja alustasin koduteed. Lõpuks jõudsin kohale.
Sain ka oma tavalised kolm supluskorda ära tehtud. Kui ilm vähegi lubas. Aga päikest on troopikas piisavalt.

Elan luxuslikus IVONNEs APARTELLEs

Juba Cebu Cityst MOALBOALI linnakesse jõudes oli bussi vastas tohutu rattameeste hulk, kes plaanisid oma leivaisale turiste tuua. Aga sel korral olin mina bussis ainuke turist, ja kaldun arvama, et telefoni teel oli sellest juba kellelegi ühises rahabisnesis ette kantud. Üks mootorrattur oli eriti nahhaalne, haaras juba bussiukselt mu koti ja tegi juttu et tuligi minule vastu. Hosteli asemel tõi mu lux asutusse. kuna ööpäev omaette kõigi mugavustega majas (koos oma katusega terrassiga) maksab 10 euri, jäingi siia. Wifi on olemas. aga mu nuti vahel streigib. Meri korallidega on ka siinsamas, 100 m kaugusel, poode, restorane ja isegi töölissööklaid on ka. Jään siia vist kõigiks 8 paevaks. Maksin ara kõik päevad ja nõudsin paljudes hotellides väljakuulutatud 1 tasuta päeva nädala kohta. Sain ka. Vahepeal olin ainuke kunde Apartellis ja mind koheldi kuninglikult.
Pärastpoole tuli puhkajaid juurde, aga ilmselt mitte ilma mindki siiatoonud mootorratturi abita. Sest praegu polepuhkajate hooaeg, on vaid taifuunide hooaeg. Majutusasutusi on siin aga palju.

Joudsin Cebu saarele

Lend Manilast Cebu saarele Cebu Pacifikuga kulges kiiresti. Aga need odavlennu firmad muudavad pidevalt midagi või hilimevad. Minu puhul muudeti vedajafirma nime ja ka väljumise terminaali hulk kilomeetreid kaugemaks. Ja seda teatatakse viimasel hetkel meilile või sms-ga mobiilile!! Aga kui meilisid igakord pole võimalust näha, jääbki teada saamata. Mu nutitelefon hetkel toimib, kirjutangi praegu sellelt. Laiutan üksi kaheinimese toas. Homme bussiga Moalboali linna. Mu broneeritud hostel asub rannas. Saab ometi paradiisiranda!! see postitus läks ise vale kuupaeva alla- mul jäi kirjutamise päeval kontrollimata, kas ikka avaldati. Vabandan segaduse parast.

Cebu Guesthouse

Siin pole elutingimused kiita. Aga tasuta wifi toimib paremini kui eelmises hostelis. Või toimib mu nutitelefon vahel paremini. Aga ikka tekib teksti mingeid tähekombinatsioone, mida ei saagi kustutada enne, kui korraliku arvuti juurde peaksin sattuma. Sain väga soodsalt taksoga otse lennujaamast pika tee hostelisse, sest juhtusin kõnelema lennukis enda kõrval istunud kohaliku neiuga, ja leppisime kokku kahe peale taksoarve tasuda. Võõras linnas nahhaalsete taksojuhtide nöörida ma end tavaliselt ei jäta- ikka katsun ühiskondliku transpordiga sõita.
Kuid paljude maade lennujaamadest hoitakse ühiskondlik transport eemal- et taksojuhid saaks rikastuda. Selle eest muidugi nad osa tulust maksavad selle tulu võimaldajatele. Nii käib elu, varsti on ka Eestis niimoodi.
 See kapitalism on mulle nii vastu hakanud, et otsin midagi ehedat, rahast veel rikkumatut- aborigeene, kes elavad justkui kiviajas.

Cebu saarel

Ja homme bussiga Moalboali linna, otse mere kaldale hostelisse.

Homme lendan Cebu saarele

Cebu on Filipiinide kõige taifuuniderikkam piirkond. Manila kant aga kõige maavärinaterikkam. Täna käisin jälle vaesterajoonis, mida hakkasin kõige paremate mõtetega- Sopajoe tänavaks nimetama,- pildistamas. Kui lihtsalt ikka on võimalik ära elada!! Nende inimeste lihtsust ja siirust on hea vaadata. Nagu oleks nad kõigist rikastest õnnelikumad. Ja ongi- uksed lahti alati- varastada nagunii pole midagi. Tihti pistsin pea koos fotokaga ootamatult ukseaugust sisse- et tabada inimeste loomulikku elu. Kui pilt tehtud, muidugi olin õnnelik, nemad aga veel õnnelikumad, et said pildi peale. Mu nutitelefon sai lõpuks toimima. Maksma läks 40 euri. Uue oleks saanud siin 45 euri eest. Pealegi voibolla ei teinud nad muud kui heal juhul restardi, mis pealegi toimis mitte kauaks.

Mu lemmikpaik Manilas- Sopajõe tänav

Ikka Manilas, eeslinnas.
Elu on huvitav. Käisin mere ääres, kesklinna kindlust vaatamas.
Kohalikus surnuaias elatakse hauakambrites:

Vaesem rahvas magab seal, kus uni juhtub tulema:

 Linnake Manilast lõunas on umbes selline:

osad hauad on selliste kivikirstudega, osad üleni trellitatud, et vaesed sisse ei koliks.
Normaalne, igaüks tunneb end hästi. Olen siin juba palju ringi liikunud, varsti sõidan Cebu saarele rannamõnusid nautima.

J6udsin Manilasse. Eksootika!

FILIPIINID ON SUPER! Elan küll kallis Hostelis,-tuba 10 eur, aga asub see vaestekvartalis. Minu jaoks tohutult huvitav. Ma ei tea, mis kiiks see mul on, et uhked linnaosad ei meeldi mulle. Üldse ei sarnane siinne elu teiste siinsete riikidega. Isetehtud velorikšad, sõjast jäänud maastikumasinad uhkeks värvitud, veavad kuni 30 inimest. Küll millalgi panen fotosid siia blogisse.
Elanikud: 80 % katolikud- Hispaania koloniaalajast jäänud! Ja 10% muud ristiusuvoolud, 5% moslemid (needki peamiselt riigi lõunaosa saarel).
Eilsest suurest päikesepõletusest sain 3x jogurtiga määrides üsna lihtsalt jagu. Selline soe meri... varsti lähen jälle randa.
Mu skaip, msn ja FB ei toimi,- arvavad, et inimene peaks ühe koha peal istuma, mitte reisima. Järelikult pole see mina.

Kaisime Evaga paradiisisaarel, muidugi saime päiksepõletuse

Aga meri oli nii soe, vist üle 30 kraadi. Päike võttis ka vees. Kunagi varem olen käinud ka tulises meres. Seekord oli super! Nüüd ei tea, kuidas nahapõletust ravida, eriti nägu.
Jaapanlased ja paljud teisedki kannavad siin rannas madalas vees päästeveste. Laste puhul iseasi, aga täiskasvanud... merel ei ainsatki lainet. Kardavad vist tsunamit. Ja katavad ihu pikkade riietega, nad ju hindavad valget nahavärvi.
U. 10 m. kaugusel rannast näksisid suht suured kalakesed inimesi- see oli üsna ebameeldiv. Ilmselt kaitsesid oma territooriumi. Kui tillukesed kalad jalataldu näksivad, on see meeldiv ja kasulik. Paljudesse riikidesse on need väiksed kalakesed toodud SPA- protseduuri läbi viima.
Homme hommikupoole lendan  järgmisse riiki- Filipiinidele, pealinna Manilasse

Käisin stiliseeritud MariMari džunglikülas

Maksma läks küll palju- 45 euri, aga ehk suudan nüüd vajadusel ise tikkudeta tule üles teha. Kestis asi u. 3 tundi koos sõiduga. Selle raha eest oleks saanud siin nädal aega elada (hea, et ma enne eurodesse ei arvestanud, poleks vist läinud). See-eest sain omale sõbranna Eva Brüsselist, kellega homme sõidame lähimale saarele ujuma ja merepealset küla vaatama. Siin MariMaris raagiti, et veel 100 a tagasi pidi mees, kes tahtis naist võtta, olema vähemalt ühe inimpea suutnud koju tuua. Nii ka Indoneesias, Filipiinidel, Paapual ja ilmselt mujalgi- peaküttimine oli tavapärane.
Elu on muidu tavaline, imelik ainult, et kõigis minu külastatud siinkandi riikides on olemas äärealadel kiviajas elavad suguharud, aga Borneol mitte. See Malaisia naftarikkus on kõik ära rikkunud. Brunei on naftalt veel rikkam.
Osadel Malaisia provintsidel on säilinud ka sultanid, kelle ülesanne on peamiselt olla ilus ja rikas.
Puuvilju on siin igasuguseid- eriti meeldib mulle ananass. Aga ka mango ja draakonipuu vili.
Ülehomme stardin siit Kota Kinabalust Manilasse, Filipiinidele, ligi kuuks ajaks uude riiki.